Aga mul on homme viimane tööpäev :) Mitte et ma oleks seda ootand terve suvi, aga lihtsalt mõnus on mõelda, et enam ei pea tõusma kell 6 hommikul ja jooksma bussi peale. Kuigi kooli alguseni on ainult nädal aega...aga noh, siiski. Aga ma pean tunnistama, et töö juures on olnud hea. Kuigi on olnud ka negatiivseid kogemusi, kaaluvad positiivsed kogemused kõvasti üle. Ma olen nüüd juba peaaegu kaks kuud seal töötand ja töötajad on minuga ära harjunud. Alguses oli küll see värk, et ma olin nagu võõrkeha seal, sest kõik teadsid, et ma olen ainult suveks ja eriti ei suhelnud minuga, pealegi olen ma väga palju noorem kõigist seal töötavatest inimestest. Aga praegu on küll nii, et isegi all köögis see peakokk täna küsis minu käest, et noh ma olen nii tõsise näoga, et kas magan veel ja et kas nädalavahetus väsitas siis nii kohe ära? No kamoon, ma tõusin kell 6 ja tulin kohe tööle ilma söömata ja siis ma veel pidin seal all mingi 10 minutit lihtsalt seisma ja ootama kuni ta pudru mulle kärusse sisse paneb, ja mida, ma peaks selliste näitajatega seal hull rõõmus olema? Kahtlane... Aga ei, Priit on täitsa äge mees, teeb nalja ja lihtsalt naerab oma vuntside sisse koguaeg. Ja isegi peaõde on mulle paar korda naeratanud ja ise esimesena tere öelnud, mis on tema puhul väääägagi suur haruldus, kuna ma pole üldse näinud, et ta oleks kordagi naeratanud kellelegi osakonnas ja üldiselt on ta ju ikkagi peaõde, seega kõige tähtsam ja väga heal arvamusel endast. A ja siis on mul just praegu seal taastuse poole peal sees üks mees, kes toob mulle koguaeg komme...nii armas...ja põhjendus on see, et "sa oled küll ilus tüdruk, aga noh, kuidas nüüd öelda, liiga kõhna või nii, et siis kommid ei tee sulle paha" hahaha, kui ta mulle seda ütles pidin ma maa alla vajuma, keerasin kähku selja ja hakkasin edasi nõusid laua pealt korjama ja siis mõtlesin, et raudselt hakkab veel midagi küsima või rääkima, aga õnneks päästis üks hooldaja mu kui ta hüüdis, et kuule mees, kaua sa seal veel lobised, kähku vanni! :D Ja siis ükskord, kui ma talle andsin vist juurde saia või kohvi, ma ei mäletagi, siis ta jälle umbes sajandat korda ütles mulle, et küll ma olen ikka lahke ja abivalmis ja siis lisas, et "Andku Jumal sulle...eeem, mida sa tahad?....ei tea?...noh, siis....valgel hobusel, tead küll. Kas sul on juba?" mille peale ma lihtsalt naeratasin ja hakkasin jällegi kohe nõusid pesema ja ta siis sai aru, et mul on kiire ja läks oma einet lõpetama :) Aga ma tunnen, et ma pean patsientidega olema kannatlik ja ikka nendega suhtlema, sest tema jäi näiteks nüüd täitsa üksi palatisse, mis tähendab, et tal on äärmiselt igav seal ja kuna ta on seal lihtsalt taasturavil, siis ega tal midagi viga ega häda pole, lihtsalt tuli plaaniliselt haiglasse, et mõned raviprotseduurid läbida ja muu aeg on tal vaba ja ongi igav. No ja minul teevad sellised patsiendid ka elu ainult põnevamaks.
Varsti hakkab kool. Mul tuleb nüüd viimane aasta ja ma tõesti loodan, et ma lõpetan ära sellel kevadel. Ma arvasin suve alguses, et kui kunagi jõuab kätte augusti lõpp ja kool hakkab lähenema, siis olen ma suht masenduses. Aga nii huvitav ja üllatav kui see ka pole, mul ei ole üldse selliseid tundeid. Võibolla on see sellepärast, et mul viimane aasta ja siis on kooliga finito, aga võibolla sellepärast, et mul on Tartus palju sõpru ja nemad teevad mu elu paremaks, mis siis et kool on ja õppima peab. Aga võibolla sellepärast, et Kadri tuleb tagasi ja kui tema on olemas, siis on elu lihtsalt perfect! Nagu näiteks täna. Tal oli täna viimane tööpäev ja hommikul lõpetas oma viimase vahetuse ja siis tuli minu juurde. Ja siis ta oli ikka mitu tundi minuga ja me rääkisime ja naersime ja tegime igast lollusi ja läksime alla R-kioski ja ostsime jäätist (tegelt ta tegi mulle välja, kuna tal oli viimane tööpäev ja ta tähistas seda) ja siis istusime väljas haigla ees ja sõime seda ja jälle naersime ja tegime igast nalju. Oehh, temaga on ikka nii hea olla :D Ma arvan, et ma ei suudaks kellegi teisega koos elada, me oleme täpselt ühtemoodi kõiges, nii õppimises kui ka õppimise alternatiivide eelistamises :) Ainult ühes oleme erimeelt - kui rotid hakkavad öösel laamendama ja mina need välja koridori tõstan (sest mind ajab väääääga närvi see, kui keegi mind äratab keset ööd ja ei lase pärast magama jääda), siis Kadrile see ei meeldi, ta arvab et nad surevad kohe ära seal koridoris :D Seal tuul raudselt tõmbab ja on pime (nagu meie toas ei oleks öösiti, taaa!). Oh Kadri, Kadri...Ta lubas homme ka tulla minu juurde, kuigi tal on vaba päev, aga noh, muidu ta niisama passiks seal kodus ja ei teeks midagi, aga nii saab vähemalt veits vändata ja siis jälle minuga naerda. Homme teen siis mina talle välja jäätise või midagi, kuna mul viimane tööpäev. Aga homme on üks ebameeldiv asi ka veel ees, mul on nimelt kell 11 hommikul aeg arsti juurde. Ma käisin üks päev nina-kõrva-kurgu arsti juures oma ninaga (mul see koguaeg kinni hommikuti ja mõnikord öösel ärkan selle peale, et ma ei saa hingata) ja siis ma arvasin, et mul on polüübid ninas, aga arst vaatas ja ütles et ei ole. No ja siis ta mõtles et kontrollib kõrvad ja kurgu ka üle. Kõrvad olid OK aga kui ta kurku vaatas, siis ütles et aiai, kurk on punane. Ma siis üllatusin täiega, kuna mul kurk ei valutand ja siis ta vaatas mu mandleid ja ütles, et mul on mandlitel midagi viga (mandlid on armistunud, aga mulle kui meditsiinivõhikule ei ütle see midagi). No ja siis ta võttis igast proove, saatis vereanalüüsi tegema ja nägi üldse suht murelik välja. Niiet ma ei tea, mida homsest arvata. Loodan, et midagi hullu seal ei ole.
Mul on nii hea meel, et praegu on ilusad ilmad juba mitu päeva olnud, see teeb ka tuju paremaks ja sügise lähenemise mitte nii valulikuks ja kurvaks. Aga noh, üks aasta veel koolis ja siis tuleb järgmine suvi ja siis....ja siis....ja siis....kes teab, mis siis saab ja toimuma hakkab ;)
Aga seniks, keep ya head up!
