Tere. Ma ei tea, kas ma oleks kunagi blogi ise hakanud kirjutama, aga teatud välismõjude sunnil mõtlesin, et oleks väga lahe kirjutada ja otsustasin selle kasuks. Esiteks juhtub mu elus päris palju selliseid asju, mida ma tahaks jagada oma sõpradega, aga tihti on nii, et lihtsalt pole aega kokku saada ja pikemalt rääkida. Teiseks olen kunagi ammu pidanud päevikut ja tean, kui hea ja mõnus on kirja panna oma mõtteid, see nagu paneks asjad ilusti järjekorda ja kõik tundub siis palju selgem. Ja kolmandaks ei jätaks ju Tiina mind muidu elu sees rahule ennem, kui ma ikkagi alustan kirjutamist. Nii et parem varem kui hiljem (antud olukorras oleks see vanasõna minu jaoks selline, haha). Blogi pealkiri - kas kirjutada või mitte - tuleneb sellest, et see värk on siin siiski suht avalik ja tahaks säilitada kasvõi midagi ainult enda teada, siis on mu peas koguaeg vaikimisi peal selline speller, mis küsib iga uue mõtte kohta, kas ikka kirjutada see asi siia või mitte. Kindel on ka see, et ma ei hakka siia iga päev kirjutama, esiteks pole nii palju aega ja teiseks ma ei taha siia blogisse kirjutada selliseid mõtetuid päevakirjeldusi, mida on suht igav lugeda. Et siis kirjutan, kui midagi lahedat või erilist (minu jaoks, vbl teiste jaoks on see ikkagi igav lugeda ;) on juhtunud.
Kirjutamist alustan ma pühapäevast 15.02.09, sest see päev lihtsalt oli selline, mille kohta tahaks kirjutada ja mingis mõttes ka säilitada need mälestused. Pühapäevad on minu jaoks alati erilised, sest see päev kuulub täielikult mul perega suhtlemisele. Ja kui keegi kutsub mind pühapäeval kuskile välja ja kui ma vastan eitavalt, siis palun suhtuda mõistvalt. Mul on prioriteedid ikkagi paigas, ja teised mind selles suhtes ei kõiguta. Hommikul käisin muidugi kirikus. See on suht tavaline (kuigi ühegi kristlase jaoks ei tohiks kirikus käimine olla lihtsalt üks rutiinne tegevus). Peale seda läksin kohe koju. Nii kaua, kuni emps tegi lõunat, vaatasin Krissu ja Margiga filmi "Bedtime stories". See on see Adam Sandreliga film. (Mulle meeldib Adam, kuigi ma tean, et väga paljudele ta ei meeldi, vbl tõesti mõnedes filmides on ta suht nõme, nagu näiteks "Don't mess with Zohan"-is, aga üldiselt on tal suht head filmid, soovitan vaadata filmi "Mr. Deeds") Maris kutsus mind ükskord seda kinno vaatama, aga siis ma jäin haigeks ja ei saand minna. Ma tundisn ennast halvasti, mul oli tunne, et vedasin teda alt, kuigi haigus oli suht tõsine. Ma ei tea, miks nii tundsin. Täiega lahe film on muideks. Lõpp läheb muidugi suht ameerikalikult, aga üldiselt kuni lõpuni oli film täiega hea. Naljakas. Me saime päris palju naerda kolmekesi. Ma pole juba ammu vaatand nendega koos filme, tundsin sellest puudust, sest meil on kõigil suht sarnane filmimaitse, ja nii mõnus on nendega koos vaadata. Siis sai lõuna valmis, läksin sööma, pugisin ennast jälle nii täis, et pärast oli vastik olla. Samas lohutasin ennast sellega, et terve pikk nädal Tartu elu on ees, ja teadagi milline see tudengi toitumine välja näeb. Laua ääres toimusid muidugi mõista hullud conversationid, eesotsas ema ja vanaemaga. Ise muidugi eriti kaasa rääkida ei saa, aga isegi lihtsalt pealt kuulata on lahe. Kõik maailma asjad ja probleemid pannakse siis paika. Haha. Teooriad kuulatud, läksin oma tuppa ja nägin, et Hannela oli hakanud minuga msnis rääkima. Ta on nii lahe tüdruk, ma ei suuda ise ka uskuda, kuidas saab ainult paari päevaga ühte inimesse niimoodi kiinduda ja heaks sõbraks hakata. See on lahe. Veel üks sõber juures, kes nõuab attentioni. Aga lahe ikkagi. Siis läksin lauluproovi. See lauluproov oli uskumatult mõnus :) Võtsime uusi laule, tegelt aint kaks. "Hallelujah, Worthy Is The Lamb", see on nagu meeletult ilus laul (youtube's - http://www.youtube.com/watch?v=1DnAtQgpXT4&feature=related). Ja meid oli täpselt pooleks, poisse ja tüdrukuid proovis, ja see kõlas nii ilusti, ja poisid laulsid seekord eriti kõvasti, uuhh! ja teine laul oli ka ilus, aga ma praegu ei mäleta mis laul see oli. Siis hakkasime Maia, Sandra ja Viktoriga sõitma Tartusse. Aga enne seda juhtus veel üks asi. Läksime siis Viktori auto juurde suht kõik, kes me seal proovis olime, ja jätsime juba hüvasti ja siis äkki Viktor ütleb, et autouks ei lähe kinni. Asi oli selles, et ta käis päeval autopesus ja siis see vesi oli seal kinni külmund ja mingi lukukeel vist üldse ei liikund. Ja siis ta mingi 15 minutit jamas sellega, püüdis kruvikeerajaga seda seal liigutada. Ja meie kõik (Sandra, Maia, Karevi, Krissu, Mark, Lennart, mina, Kirilin) seisime seal. -10C. Külm hakkas juba vaikselt. Ja siis Sandra ütles, et palvetame, sest tõsiselt see uks ei tahtnud kuidagi alla anda. Ja siis me seisime kõik auto ümber ja panime käed auto peale ja palvetasime. See oli nii lahe kogemus. Mitmed palvetasid meist. Ja siis kui me lõpetasime, siis järsku Viktor ütles, et ta vist peab korraks keskluku peale panema ja siis jälle maha võtma, et äkki aitab. Ja see aitaski. Pärast ta autos ütles, et ta juba algusest tundis, et tal midagi südames ütleb, et seda proovida, aga ta mõtles, et see ei saa ju ometi aidata, lukk on ju kinnikülmund. Nii ongi tihti, et me ei kuula, mida Jumal meile ütleb, vaid püüame ise oma mõistusega hakkama saada, aga see ei aita. Ja siis ma mõtlesin, et seal on ju elumajad kõik ümber, kindlasti keegi vaatas korraks aknast välja. Ja siis me seisame seal auto ümber, käed autol ja silmad kinni ja kõik räägivad midagi. Päris naljakas võis välja näha, kui ei tea, mis tegelt toimub :) Mingid tüübid kummardavad autot...haha. Ma olin selleks ajaks juba suht jäätükk, eriti jalad. Aga õnneks pani Viktor vist mingi super-ahju tööle, ja mul hakkas vahepeal isegi täiega palav. Autos sai suht palju nalja, ma pole varem enne eriti Maia ja Viktoriga suhelnud, aga nüüd kui peab kolm tundi koos ühe autoga sõitma, siis on täiega lahe neid tundma õppida. Tegelt Maiaga sain ma vaheajal palju lähedasemaks, käisime koos ujumas ja jõusaalis ja Steffanis ja kaltsukas ka, hehe. Maia on lahe. Viktor sai mingi aeg Chrisiga kokku ja nüüd tuleb meil varsti EC grupijuhtide ja juhtivnoortega kokkusaamine, kus siis Chris meiega räägib. Viktor rääkis natuke, et mida seal küsitaks ja toimuma hakkab, päris karm. Aga kuna see on suht suletud info, siis sellest ma pikemalt siin ei peatu. Ainult nii palju mainin, et ma kardan seda kokkusaamist. Siis vahepeal mingi enne Kilingi-Nõmmet Viktor pidurdas väga järsku-kolm kitse olid tee peal ja nad mitte ei jooksnud üle tee, vaid kõndisid rahulikult, kuigi nad ju nägid meie autot. Ja siis me jäime täitsa seisma nii, et kui Maia oma akna lahti tegi, siis üks kits vahtis pikalt autosse sisse, ta oli mingi 2 meetrit autost eemal vist. Nii lahe oli, Sandra ainult kurvastas, et tal polnud fotokat kaasas. Siis sõitsime edasi ja enam midagi erilist tol õhtul ei juhtund.
Ülejäänud nädalal toimus ka igast asju. Aga ma vist ei kirjuta siia enam kõike, ainult mõningaid asju. Esmaspäeval jõudsin koju umbes viie paiku. Juba trepi peal kohtasin Sannut ja Levi. Tuli välja, et nad tegid hullult suurpuhastust meil köögis ja koridoris, vahetasid mööbli köögis välja. Meil seal ühika peal seisab igas nurgas igast mööblit ja siis seda võib võtta vabalt. Me vahetasime köögis laua ja diivani välja, nüüd on ilusam. Rõvedalt palju ämblikke oli seal, ja ämblikuvõrku. Siis teisipäeval jõudsin ka ma-ei-tea-kui-hilja koju, sõin natuke ja siis mängisime terve õhtu Sandra, Kadri ja Leviga Unot ja Slap Unot. Appi, slap uno on ikka nii naljakas mäng, Kadri kaotas kõik mängud :) Nii huvitav oli, meid oli neli eks. Mina ja Sandra istusime vastamisi ning Lev ja Kadri istusid vastamisi. Me Sandraga mingi hullult naersime ja reageerisime igast asjade peale suht häälekalt. Samas Lev ja Kadri istusid täiesti nagu kujud, ainult kojasid oma kaarte üles, sest me panime (loe: viskasime hullult kiiresti) oma käed alati esimestena kaaartidele peale, siis Lev kuidagi vaikselt pani ka peale, ja kadri ainult naeratas ja korjas kaarte üles. Siis läksin magama. Muid asju ma ei jõua siin enam kirjeldada, sest isa tuli koju Leviga ja see tähendab, et nüüd peab lõpetama, kuna läheme sünnipäevale. Ja kuna tavaliselt suht 99% kordadest, kui me kuhugi läheme, olen mina viimane, kes endaga valmis saab, siis ma parem lõpetan kohe ja püüan täna eelviimasena lõpetada. Kellest ma ette jõuan, seda ma ei tea :D
PS! See oli mu esimene postitus ja ma püüdsin kirjutada enam-vähem grammatiliselt õigesti ja kõik suured tähed ka olemas nimedel ja kirjavahemärgid ka paigas. Ma arvan, et edasipidi jääb see ära. Liiga tüütu on igakord seda shift'i vajutada.
Tsau!
Ülejäänud nädalal toimus ka igast asju. Aga ma vist ei kirjuta siia enam kõike, ainult mõningaid asju. Esmaspäeval jõudsin koju umbes viie paiku. Juba trepi peal kohtasin Sannut ja Levi. Tuli välja, et nad tegid hullult suurpuhastust meil köögis ja koridoris, vahetasid mööbli köögis välja. Meil seal ühika peal seisab igas nurgas igast mööblit ja siis seda võib võtta vabalt. Me vahetasime köögis laua ja diivani välja, nüüd on ilusam. Rõvedalt palju ämblikke oli seal, ja ämblikuvõrku. Siis teisipäeval jõudsin ka ma-ei-tea-kui-hilja koju, sõin natuke ja siis mängisime terve õhtu Sandra, Kadri ja Leviga Unot ja Slap Unot. Appi, slap uno on ikka nii naljakas mäng, Kadri kaotas kõik mängud :) Nii huvitav oli, meid oli neli eks. Mina ja Sandra istusime vastamisi ning Lev ja Kadri istusid vastamisi. Me Sandraga mingi hullult naersime ja reageerisime igast asjade peale suht häälekalt. Samas Lev ja Kadri istusid täiesti nagu kujud, ainult kojasid oma kaarte üles, sest me panime (loe: viskasime hullult kiiresti) oma käed alati esimestena kaaartidele peale, siis Lev kuidagi vaikselt pani ka peale, ja kadri ainult naeratas ja korjas kaarte üles. Siis läksin magama. Muid asju ma ei jõua siin enam kirjeldada, sest isa tuli koju Leviga ja see tähendab, et nüüd peab lõpetama, kuna läheme sünnipäevale. Ja kuna tavaliselt suht 99% kordadest, kui me kuhugi läheme, olen mina viimane, kes endaga valmis saab, siis ma parem lõpetan kohe ja püüan täna eelviimasena lõpetada. Kellest ma ette jõuan, seda ma ei tea :D
PS! See oli mu esimene postitus ja ma püüdsin kirjutada enam-vähem grammatiliselt õigesti ja kõik suured tähed ka olemas nimedel ja kirjavahemärgid ka paigas. Ma arvan, et edasipidi jääb see ära. Liiga tüütu on igakord seda shift'i vajutada.
Tsau!
