Juhuuu suvi!!!

Täna käisin noortekal, üle pika aja jälle jõudsin sinna. Täiega lahe oli. Marek rääkis oma elust, karjäärist muusikuna, esinemistest jne. Ja siis olid Ristteelt ka kaks inimest, Märt ja Kuldar. Aaah, siis kui meil snäki osa oli, siis tuli Kuldar meiega rääkima (me seisime seal ringis osadega) ja siis lihtsalt lampi küsis, et kas me oleme ka EC-s käind. No siis ma vaatasin, et sealt, kes me seisime, olin aint mina käinud. No ja siis me rääkisime, ta küsis, et kuidas meeldis ja kas on palju rahvast olnud jne. Ja siis äkki küsis, et kuule kas teil olid üle-eelmine aasta Whittierist usakad, siis ma ütlesin, et olid jah. Ja siis ta ütles midagi, mille peale ma pidin peaaegu lakke kinni hüppama - A nad tulevad see aasta ka!!! Appikene!!! It just made my day! No wait, it just made my whole year until this camp!!! :D Aaaa, ma olen nii õnnelik selle üle :) Ta rääkis veel, et seal on nii palju tahtjaid, kes tahaksid tulla, et nad peavad seal hakkama valima, et kes saab tulla ja kes mitte. Nii lahe ikkagi. Oeh, nüüd ma lähen kindlasti sinna ja tegelen selle laagriga veel see aasta ka. Vahepeal ma mõtlesin, et äkki ma see aasta enam ei lähe, et nagu see teine aasta ei olnud pooltki nii lahe, kui esimene, aga ma arvan et see oli nende usakate pärast, nad olid hoopis teistsugused kui cali omad. Mitte et nad ei olnud lahedad, aga kuidagi mul ei tekkind mingit sidet nendega, vbl sellepärast et nad olid kõik nii noored. Ja et nad ei olnud päris meie "omad" :D Oijah, ma juba ootan seda. Nüüd ma jätan küll kõik mõtted suveks välismaale minna kus seda ja teist. Vot nii.

Ja homme läheme sõpradega Kontserdimajja. Seal toimub PP ülistusõhtu :) Saab head muusikat jälle kuulda. Suht lahe nädalavahetus on mul seekord. A ja ennem pean veel ühe oma sugulasega kokku saama, ma polegi teda veel näind peale seda kui ta USAst tagasi tuli, ta käis suvel seal. Meie onude ja vanaisa juures, räägib oma muljeid :D

Ja mul on nüüd nii, et kool on ainult esmaspäeviti, kusjuures ka ainult üks loeng. Kõik ained on läbi saanud, mõni üksik seminar on jäänud, kus on vaja mingi kodutöö esitada. Aga üldiselt vabad päevad. Aga ega ma siin eriti lebotada ei saa, varsti tulevad eksamid.

OKei, head ööd, tund on juba hiline :D

siin peaks olema pealkiri

Terve oktoobri kuu mõtlesin, et ma peaks kirjutama vähemalt ühe postituse, et saaks oktoobri ka oma listi, aga nagu näha, feilisin. Aga pole hullu, eks ma siis kirjutan nüüd, kuigi ma ei tea, mida kirjutada. Tegelikult on väga palju vahepeal juhtunud, võib olla liigagi palju. Ja see ongi vist põhjuseks, miks ma pole suutnud siia midagi kirjutada. Pea on lihtsalt nii paksult igast mõtteid ja asju täis.

Üks hästi lahe neljapäev oli vahepeal. See oli mingi 22. okt. Kella kaheni oli mul kool. Tegelt ma arvasin, et on kuni kolmeni, aga mõnus üllatus oli, kui õppejõud kell kaks juba ära lõpetas. Siis oli mul tund aega vaba, sest olin venna kutsund linna kella kolmeks. No siis kolasin kaubamajas kahe kursaõega, käisime mingi lõngapoes, sest nad mõlemad tahtsid midagi kududa. Mul on praegu niigi kaks asja pooleli, mida ma koguaeg mõtlen, et peaks võtma käsile ja lõpuni kuduma, aga noh, nagu alati, aega napib :D siis saatsin nad bussi peale ja läksin levile vastu, sest kell oli juba kolm saand. Siis mõtlesime et läheme Ristiisa pubisse sööma. hakkasime siis minema ja järsku hüppasid ühest poeuksest välja tiina ja maris. mul oli et nagu mida?!? ma teadsin küll et nad pidid kunagi tulema vaheajal tartusse, aga kuna nad minu juures ööbida ei saand, siis ma unustasin selle. ja korraga oli väga suur üllatus neid näha :) rääkisime natuke juttu, juhatasn neile teed parimatesse riidepoodidesse ja siis läksime lahku. Ristiisas ei olnud midagi head ja keerasime ümber ja läksime ikkagi mäkki. alguses mõtlesime küll, et ei täna ei lähe mäkki sest nii kõrini on sellest juba, aga täitsa lõpp, kuidas aju veab alt kui kõht tühjaks läheb. siis tasub ainult korraks mõelda mäki toidule, kui enam ei saa sellest mõttest lahti ja ennem rahu ei saa kui saab jälle täis pugitud sellest rämpsust. õõh, tegelt suht creepy. istusime siis mäkis suht kaua, kuna levil läks buss alles kella viiest. lõpuks ei viitsind enam mäkis passida ja läksime taskusse ja kolasime seal. vahtisime iPod Touch'e ja iPhone'sid, kuigi ma ei saa aru, miks lev neid seal alati vahtida tahab kui tal juba niigi endal olemas. müstika. lõpuks sai aeg otsa ja saatsin ta ilusti bussi peale. siis jäin ootama sandra kõnet. nimelt oli ta läinud triinu ja raineriga Aurasse ujuma ja ta pidi mulle helistama, kui nad välja tulevad, et siis teeks veel midagi koos. niikauaks läksin jälle taskusse, proovisin igast riideid selga, lihtsalt pulli pärast ja et aega kuidagi moodi sisustada. lõpuks oli kell juba mingi pool 6 ja mõtlesin et enam ei viitsi oodata. ja just enne seda kui taskust üle tee bussipeatusesse minna, helistas sandra ja ütles et nad said nüüd valmis. ja täpselt siis kui ta mulle seda rääkis, hüppas keegi mulle tagant selga :) ma oleks peaaegu tasakaalu kaotand. need olid jälle maris ja tiina. ma olin kohe nii õnnelik, kui neid teist korda nägin. ma oleks tahtnud ennem ka nendega pikemalt rääkida, aga ma leviga siis ja ma ei saand niimoodi teda jätta. aga siis ma ütlesin kohe sandrale, et ma jään nüüd marise ja tiinaga, et las nad lähevad kuhu iganes nad tahavad. oi, ma polnud nii ammu enam nendega rääkinud. siis nad ütlesid, et ma näitaks neile teed Eedenisse, kuna ennem ma olin neid sinna juhatand, aga nad polnud veel jõudnud sinna. aga ennem nad mõtlesid et läheme mäkist läbi ja et nad ostavad endale süüa kaasa õhtuks. läksime siis sinna. nii kaua kuni ootasime, nägime seal kadrit ja laurit. no siis jäi mul ka suht karp lahti, et mida kadri siin teeb (ta elab pärnus) ja veel koos lauriga. no tõesti, selline päev :D ja siis samal ajal kui mäkis istusime, helistas mulle veel tauno ja kutsus kossukale koos marko ja raineriga. siis ma ütlesin et ma lähen veel eedenisse ja seal läheb aega, et kui jõuan siis jõuan. rääkisime siis natuke lauri ja kadriga ja läksime edasi eedenisse peale seda. läksime jala, sest nad ei viitsind piletite peale raha kulutada. jõudsime eedenisse ja kolasime seal poodides. maris läks täitsa pöördesse ühes poes, kus oli väga palju lillat värvi riideid :D mulle ka meeldis seal, a ma olin juba parajalt väsind, et hakata riideid vaatama, suht kõrini oli neist juba :D mingi aeg helistas jälle tauno ja küsis et kus maal ma olen, ja vastuse peale, et olen veel eedenis, ütles, et nad tulevad mulle vastu sinna markoga. no ma olin nõus, sest nkn hakkasin juba mõtlema lahkumise peale. kui sain teate, et nad on eedeni juurde juba jõudnud, jätsin marise ja tiinaga hüvasti ja läksin ära. jalutasime siis eedenist koju tauno ja markoga, ajasime juttu ja sai palju naerda, vähemalt mina sain. vahepeal ostsin säästukast saia, haha :D mõtlesime, et mida teha, no ja mida muud kui kossukale, läksin võtasin pallid ja läksime kossukale. mängisimegi siis kolmekesi seitset ja viite miinust. ja kossukal sai ka palju nalja, vähemalt mina. kuigi praegu tagant järele mõeldes poleks pidand nii palju seal igast nalju tegema. võibolla oleks üks asi jäänud juhtumata. mingi aeg tuli sander ka sinna, aga suht lõpus, kui me hakkasime juba lõpetama. siis viisid mu koju autoga ja kui ma lõpuks tuppa astusin, siis ma lihtsalt kukkusin voodisse ja ei tõusnud pikka aega. naljakas, et nii kaua kuni sul on lõbus ja põnev, ei tule sulle väsimus meeldegi, a nii kui mingi asi ära lõppeb ja sa saad korraks maha istuda, siis tuleb väsimus nagu laviin su peale ja sa ei suuda üldse enam ennast liigutada. mida ma veel tol õhtul tegin, seda ma enam ei mäleta. aga jah, see oli täiega mõnus päev, nii palju tuttavaid nägin päeva jooksul, et ise ka ei jõua ära imestada :D

peale seda on ka juhtunud päris palju asju, nii paremaid kui ka halvemaid. kuigi otseselt halbu asju pole olnud, see oli pigem selline segadusse ajav asi. õnneks lahendasin selle kohe järgmisel päeval ära, peale seda kui see esile kerkis, kuigi üle saamisega läks mitu päeva. aga ma arvan, et nüüdseks olen üle sellest. aga noh, ma ei kujuta ette kuidas ma siis käitun, kui näen seda inimest uuesti. aga mul on häid sõpru, kes mind aitavad, ma tean seda.

ma ei tea, ma vist lõpetan siin. mul ei tule enam midagi pähe, mida siin blogis oleks normaalne kirjutada. aga ega ma ei jõuagi enam, varsti läheb juba buss tartusse. tegelt pidin täna hommikul 7:45 bussiga minema, aga siis kui ema mind hommikul äratas, siis ei läinud mul eriti kaua, et tulla selle mõtte peale, et lasen täna selle psühholoogia üle. nii ma siis ütlesingi emale, et äkki ma lähen täna õhtul? no mine :) nii ma siis keerasin teise külje ja jäin magama. alles kell 10 ärkasin selle peale üles, et lev mu tekki sikutas. siis mõtlesin et peaks tõusma, muidu magan pea jälle paksuks. sõin hommikust ja siis tõmbasime Leviga linna. viisime ema ilusalongi ja ise töllasime mööda poode ja sõitsime mööda pärnut niisama ringi. mõnus oli :D

a ja laupäeval oli spordipäev, sain jälle üle pika aja kossu mängida, täiega nautisin seda, kui tegin reas pähe suurtele pikkadele tüüpidele, jess :D

eks ma siis paari kuu pärast jälle kirjutan midagi :D okay, just kiddin', loodan, et ikka varem satun ka siia.

Life's Good :D

Aga mul on homme viimane tööpäev :) Mitte et ma oleks seda ootand terve suvi, aga lihtsalt mõnus on mõelda, et enam ei pea tõusma kell 6 hommikul ja jooksma bussi peale. Kuigi kooli alguseni on ainult nädal aega...aga noh, siiski. Aga ma pean tunnistama, et töö juures on olnud hea. Kuigi on olnud ka negatiivseid kogemusi, kaaluvad positiivsed kogemused kõvasti üle. Ma olen nüüd juba peaaegu kaks kuud seal töötand ja töötajad on minuga ära harjunud. Alguses oli küll see värk, et ma olin nagu võõrkeha seal, sest kõik teadsid, et ma olen ainult suveks ja eriti ei suhelnud minuga, pealegi olen ma väga palju noorem kõigist seal töötavatest inimestest. Aga praegu on küll nii, et isegi all köögis see peakokk täna küsis minu käest, et noh ma olen nii tõsise näoga, et kas magan veel ja et kas nädalavahetus väsitas siis nii kohe ära? No kamoon, ma tõusin kell 6 ja tulin kohe tööle ilma söömata ja siis ma veel pidin seal all mingi 10 minutit lihtsalt seisma ja ootama kuni ta pudru mulle kärusse sisse paneb, ja mida, ma peaks selliste näitajatega seal hull rõõmus olema? Kahtlane... Aga ei, Priit on täitsa äge mees, teeb nalja ja lihtsalt naerab oma vuntside sisse koguaeg. Ja isegi peaõde on mulle paar korda naeratanud ja ise esimesena tere öelnud, mis on tema puhul väääägagi suur haruldus, kuna ma pole üldse näinud, et ta oleks kordagi naeratanud kellelegi osakonnas ja üldiselt on ta ju ikkagi peaõde, seega kõige tähtsam ja väga heal arvamusel endast. A ja siis on mul just praegu seal taastuse poole peal sees üks mees, kes toob mulle koguaeg komme...nii armas...ja põhjendus on see, et "sa oled küll ilus tüdruk, aga noh, kuidas nüüd öelda, liiga kõhna või nii, et siis kommid ei tee sulle paha" hahaha, kui ta mulle seda ütles pidin ma maa alla vajuma, keerasin kähku selja ja hakkasin edasi nõusid laua pealt korjama ja siis mõtlesin, et raudselt hakkab veel midagi küsima või rääkima, aga õnneks päästis üks hooldaja mu kui ta hüüdis, et kuule mees, kaua sa seal veel lobised, kähku vanni! :D Ja siis ükskord, kui ma talle andsin vist juurde saia või kohvi, ma ei mäletagi, siis ta jälle umbes sajandat korda ütles mulle, et küll ma olen ikka lahke ja abivalmis ja siis lisas, et "Andku Jumal sulle...eeem, mida sa tahad?....ei tea?...noh, siis....valgel hobusel, tead küll. Kas sul on juba?" mille peale ma lihtsalt naeratasin ja hakkasin jällegi kohe nõusid pesema ja ta siis sai aru, et mul on kiire ja läks oma einet lõpetama :) Aga ma tunnen, et ma pean patsientidega olema kannatlik ja ikka nendega suhtlema, sest tema jäi näiteks nüüd täitsa üksi palatisse, mis tähendab, et tal on äärmiselt igav seal ja kuna ta on seal lihtsalt taasturavil, siis ega tal midagi viga ega häda pole, lihtsalt tuli plaaniliselt haiglasse, et mõned raviprotseduurid läbida ja muu aeg on tal vaba ja ongi igav. No ja minul teevad sellised patsiendid ka elu ainult põnevamaks.

Varsti hakkab kool. Mul tuleb nüüd viimane aasta ja ma tõesti loodan, et ma lõpetan ära sellel kevadel. Ma arvasin suve alguses, et kui kunagi jõuab kätte augusti lõpp ja kool hakkab lähenema, siis olen ma suht masenduses. Aga nii huvitav ja üllatav kui see ka pole, mul ei ole üldse selliseid tundeid. Võibolla on see sellepärast, et mul viimane aasta ja siis on kooliga finito, aga võibolla sellepärast, et mul on Tartus palju sõpru ja nemad teevad mu elu paremaks, mis siis et kool on ja õppima peab. Aga võibolla sellepärast, et Kadri tuleb tagasi ja kui tema on olemas, siis on elu lihtsalt perfect! Nagu näiteks täna. Tal oli täna viimane tööpäev ja hommikul lõpetas oma viimase vahetuse ja siis tuli minu juurde. Ja siis ta oli ikka mitu tundi minuga ja me rääkisime ja naersime ja tegime igast lollusi ja läksime alla R-kioski ja ostsime jäätist (tegelt ta tegi mulle välja, kuna tal oli viimane tööpäev ja ta tähistas seda) ja siis istusime väljas haigla ees ja sõime seda ja jälle naersime ja tegime igast nalju. Oehh, temaga on ikka nii hea olla :D Ma arvan, et ma ei suudaks kellegi teisega koos elada, me oleme täpselt ühtemoodi kõiges, nii õppimises kui ka õppimise alternatiivide eelistamises :) Ainult ühes oleme erimeelt - kui rotid hakkavad öösel laamendama ja mina need välja koridori tõstan (sest mind ajab väääääga närvi see, kui keegi mind äratab keset ööd ja ei lase pärast magama jääda), siis Kadrile see ei meeldi, ta arvab et nad surevad kohe ära seal koridoris :D Seal tuul raudselt tõmbab ja on pime (nagu meie toas ei oleks öösiti, taaa!). Oh Kadri, Kadri...Ta lubas homme ka tulla minu juurde, kuigi tal on vaba päev, aga noh, muidu ta niisama passiks seal kodus ja ei teeks midagi, aga nii saab vähemalt veits vändata ja siis jälle minuga naerda. Homme teen siis mina talle välja jäätise või midagi, kuna mul viimane tööpäev. Aga homme on üks ebameeldiv asi ka veel ees, mul on nimelt kell 11 hommikul aeg arsti juurde. Ma käisin üks päev nina-kõrva-kurgu arsti juures oma ninaga (mul see koguaeg kinni hommikuti ja mõnikord öösel ärkan selle peale, et ma ei saa hingata) ja siis ma arvasin, et mul on polüübid ninas, aga arst vaatas ja ütles et ei ole. No ja siis ta mõtles et kontrollib kõrvad ja kurgu ka üle. Kõrvad olid OK aga kui ta kurku vaatas, siis ütles et aiai, kurk on punane. Ma siis üllatusin täiega, kuna mul kurk ei valutand ja siis ta vaatas mu mandleid ja ütles, et mul on mandlitel midagi viga (mandlid on armistunud, aga mulle kui meditsiinivõhikule ei ütle see midagi). No ja siis ta võttis igast proove, saatis vereanalüüsi tegema ja nägi üldse suht murelik välja. Niiet ma ei tea, mida homsest arvata. Loodan, et midagi hullu seal ei ole.

Mul on nii hea meel, et praegu on ilusad ilmad juba mitu päeva olnud, see teeb ka tuju paremaks ja sügise lähenemise mitte nii valulikuks ja kurvaks. Aga noh, üks aasta veel koolis ja siis tuleb järgmine suvi ja siis....ja siis....ja siis....kes teab, mis siis saab ja toimuma hakkab ;)

Aga seniks, keep ya head up!

Life itself

Ma töötan haiglas. Viiendal korrusel. Seal on kaks osakonda: ühel pool traumatoloogia ja ortopeedia, teisel pool taastus- ja järelravi. Traumas on tavaliselt üldiselt terved inimesed, lihtsalt mingi avariisse sattund või käe murdnud vmt. Seal ei ole midagi erilist. Aga taastuses on igast inimesi. Ja enamuses on sellised vanemad inimesed, kellel on olnud mingi infarkt või halvatus või insult või ma ei tea mis veel. Ja siis nad on kõik karkude ja ratastoolide ja toetuskärudega. Ja neid on kurb vaadata. Üks päev ma nägin, kuidas üks mees viidi ratastooliga arvatavasti kuskile uuringutele. Ja siis tal oli särk eest lahti. Ja see oli jube vaatepilt, ta oli nii kõhna, et tal olid kõik ribid näha, ta oligi põhimõtteliselt lihtsalt luukere, kellel oli natuke nahka ka peal. Ja ma ei ole kindel, et ta üldse arugi sai, mis temaga juhtub. Sest ta pilk oli lihtsalt klaasistunud ja suu oli lahti vajunud ja mingit ilmet polnud ollagi. Kurb. Ja siis üks päev ma just jagasin seal toitu taldrikutesse ja nägin kahte meest sellise metallist voodiga mööda minemas. Seal ei olnud peal madratsit ega midagi. Nad läksid sinna taastuse poolele. Ja see ei tähendanud midagi muud kui vaid seda, et keegi oli ära surnud ja nad läksid laibale järgi. Laibameesteks kutsutakse neid ja nad kasutavad laibalifti. Siis läks paar minti mööda ja nad tulid tagasi. Ja selle voodi peal oli valgetesse linadesse mässitud laip. Ta lamas seal nagu muumia, käed ilusti rinnale pandud ja kinni seotud. Ja ta oli nii kõhna. Ma ei tea kuidas teistel on, aga ma ei ole harjunud laipu nägema, seega viis see mind suht rivist välja. Ja terve päeva mõtlesin igast mõtteid. Kui ma pärast töölt bussiga koju sõitsin, olid bussis enamus vanad inimesed. Ja siis ma mõtlesin, et huvitav, kuidas nad mõtlevad ja elu näevad ja milliste mõtetega nad elavad. No sellised kes on juba pensionil. Et kas nad elavad oma mälestustes, millised nad olid noortena ja mida nad tegid, sest tänapäeva maalim on nii erinev nende omast, kus nad kasvasid, ja siis on neil raske reaalsuses hakkama saada, kuna sukelduvad oma mälestustesse ja elavad neid ikka ja jälle läbi. Või nad mõtlevad tihti selle peale, et huvitav kas ma järgmise aasta või suveni või kuuni elan...kuhu mind tuleks matta, mida veel teha või hoopiski pole mõtet midagi plaanida, niikuinii suren varsti ära. Või elavad nad ikka nagu iga tavaline inimenegi, mõtlevad oma tavaliste asjade peale, kuidas bussist mitte maha jääda ja ikka esimesena turult need värsked kapsapead endale saada, mida lapselapsele sünnipäevaks kinkida, "küll see naabrinaine on ikka imelik, vaata kuidas ta riides käib ja mis soeng tal on", oh neid noori küll, kui mina veel noor olin...jne. Huvitav, mis tunne on olla vana.

A mulle meeldib mu töö. See on ühelt poolt rahulik ja selline, et ma saan omaette olla, aga samas ka päris palju suhelda. Haiged käivad minu juures rääkimas oma elust ja siis hooldajad ja siis koristaja ja siis õed. Ja kõik on nii erinevad. Koristaja on kõige alandlikum. Ta tulevab hommikuti mu käest kohvi küsima. Ja siis ta piilub köögiuksest sisse ja alandlike silmadega küsib, kas sul jäi natuke kohvi üle? Ta teab, et peale toidujagaja ei tohi tegelt keegi kööki siseneda. Ja ta on nii armas, kui ma talle saia ka annan, siis ta alati hullult seletab, et ta just pesi käsi ja lasi desinfektandiga ka üle, et tal on käed ikka puhtad. Selline väike vana memmeke :D Ja siis on hooldajad. See on täiesti omaette liik inimesi. Mulle meeldivad rohkem trauma hooldajad, nad on nii naljakad. Mul on kolm lemmikut seal. Ja nad räägivad nii naljakalt ja teevad teineteise üle nalja ja narrivad teineteist, aga see juhtub ainult siis, kui nad minu juures köögis on, sest see tähendab, et neil on paus ja nad tulevad sööma minu juurde, jällegi kui mul midagi üle jääb, siis nad ikka paluvad, et ma neile annaks, ise nad ei tohi midagi puutuda. Ja siis nad räägivad mulle igast jutte ja lugusid haigete kohta, "küll see sööb aeglaselt","see oksendab kõik kohe välja","see tegi jälle voodisse, alles vahetasin linad ära","see ainult häirenuppu vajutabki, närvidele käib juba","jälle see paadikas kukkus ja toodi siia, ta haiseb nii hullusti" jne. Õed tulevad harva minu juurde, nad peavad ennast ikkagi nii palju tähtsamaks, et mingi toidujagaja juures nad ei käi, sest seal käivad ju koristajad ja hooldajad. Haiglas on väga selgelt hierarhia välja kujunenud. Ja siis kõik räägivad kõiki taga. Jällegi kurb. Aga toidujagaja on ikkagi parim amet haiglas, sellest arvamusest ei tagane ma iialgi.

Aga muidu on kõik norm. Või noh pealtnäha on kindlasti kõik ok. Aga tegelt on väga väga palju asju, mille üle mõelda. Ja kui ma mõtlen, siis eriti kuskile ei jõua. Ikka kuskile tupikusse mõtlen ennast kinni. Need on vist sellised asjad, mis lahenevad ise mingi aja möödudes, seal ei saagi eriti midagi kaasa aidata. Aga eks näis. Aga ega need ei ole mure mõtted, tavalised asjad, lihtsalt vajavad natuke seedimist. Seega on ikkagi kõik hästi. Suvi on ja rand ja võrkpall ja korvpall ja laagrid ja sõbrad ja vihm ja kass. Ja kui kõik hästi läheb, siis läheme varsti paariks päevaks Saaremaale, ootan seda reisi väga :)

Eks ma kunagi jälle kirjutan siia midagi.

Sünnipäev

Mul oli sünnipäev. Ma arvan, et see sünnipäev ei unune kunagi. No kõik algas muidugi sellega, et hommikul äratas Krissu mu üles lauluga :) Ta tuli eelmisel õhtul tartusse, et minna Maia bakatöö kaitsmisele. Siis ma sain oma esimese kingituse kätte - śokolaadikommid kirssidega sees, nämmad. No ja siis tuli natuke ebameeldivam osa päevast ehk ma pidin veel kähku viimased asjad enne eksamit üle vaatama ja ära õppima. Ja siis tormasin eksamile. Eksam oli ökonomeetrias. Üldiselt oli see raskuselt teine aine mul see semester (esimene oli finantsjuhtimine, see on täielik jama see aine). Eksam oli suht raske. Teooria osa oskasin enamvähem ära teha, sest oli valikvastustega. Aga siis tulid ülesanded...ma nägin neid esimest korda elus...hakkasin siis midagi seal omast arust kokku ajama, mingi tuletasin meelde kuskilt teistest ainetest ja enamvähem tegin ära. Aga kui töö ära andsin, tundsin et ei läind üldse nii hästi kui arvasin. Ja tuju läks suht nulli. Siis läksin śoppama. Mul on mingi haigus, et kui mul läheb mingi töö kehvasti koolis, siis ma lähen kohe poodidesse kolama peale eksamit/KT-d. See maandab pingeid ja kui leian endale midagi ilusat ja odavat, siis see viib suht tuju lakke jälle :D Aga seekord läks teisiti, käisin ja käisin ja midagi ei olnud, mul ei olnud isegi tuju midagi eriti vaadata, ja isegi üks asi, mille olin varem välja valind, see oli ka läind. Ühesõnaga läksin suht kähku koju. Ja kui koju jõudsin, siis tuli meelde, et mul on ju sünnipäev. Aga kuidagi imelik tunne oli, sest ma ei olnud kodus Pärnus, vaid Tartus ja õppisin eksamiteks. Ja siis tuli meelde, et mu kossuka sõbrad plaanivad midagi. Ma mõtlesin mingi sada erinevat võimalust läbi, et mis võib juhtuda ja mida nad mulle kingivad jne. Aga ma ikkagi ei arvand ära. Mingi kella viiest tulid Meelis ja Reijo Tartusse meie juurde, et õhtul kossu minna mängima. Ja Meelis kinkis mulle omad kossuriided :D hehe, nii armas temast, ma kunagi talvelaagris mainisin talle, et kui ta püüdis maha müüa oma kossudresse ja keegi ei tahtnud neid osta, et kingi need mulle siis. Ja tal tuli meelde, minu sünnaks :D Ja siis tuli Reijo...okei, no temalt poleks ma küll uskund, et tema mulle kingituse teeb, miks peaks? Ja ta kinkis mulle kullast ristikujulise ripatsi!!! Säh siis neid poisse. OKei, siis panime sandraga riidesse, et kossukale minna, ja siis ta järsku ütleb, et meelis ja reijo te võite minna, me tuleme 15minuti pärast järgi. Mul oli, et nagu miks? me seisime juba valmis koridoris, tossud jalas jne ja siis ta ütleb et me tuleme 15 minuti pärast. No ok, nad läksid ees ära koos lennartiga. Siis ma sain aru :D Ja siis seisime seal koridoris, Sandra elu eest itsitab enda ette, mina seisan ja püüan paaniliselt teada saada, et mis nüüd toimuma hakkab. Ja siis sandrale anti teada, et nüüd võib alla tulla. No okei, ma olin suht närvis juba. Läksin siis uksest välja maja ette ja seal nad seisid - Sander, Marko ja Rainer. oma kingitusega. ja mingi vähemalt meetrise roosiga. ja bounty pakiga. Ja kingituseks sain ma päris oma KORVPALLI :D:D nii lahe. naljakas, ma üldse ei mõelnud selle peale, et nad võiksid mulle selle kinkida, kuigi suht loogiline ju. Ja terve pall oli täis autogramme :D nad olid terve päeva käind mööda annelinna (ja ihastes) ninga ajand taga inimesi, kes on kossukal koos minuga mängind ja kõik kirjutasid oma nimed palli peale :D nii armas :D ma hakkasin peaaegu nutma, see oli nii liigutav :D ja mõelda, ma tutvusin nendega alles mingi kuu aega tagasi. viisin oma kingid tuppa ja läksime siis lõpuks kossukale, seal oli täiega palju rahvast ja kõik tulid ja õnnitlesid mind :D ja siis me mängisime rida ja kossu ja nii lahe oli :D mingi aeg hakkas vihma sadama ja siis enamus inimesi läksid koju ära aga osad tulid meie poole ja me mängisime veel unot ja slap unot :D seitsmekesi olime: sandra, triinu, sander, rainer, marko, rain ja mina. aga ega rohkem polekski mahtund :D ja siis kui nad hakkasid ära minema, pani sandra nad kõik mulle sünnipäevalaulu laulma :D see oli nii naljakas, mõmisesid seal midagi, mingi 20minti vist kogusid julgust ja siis lõpuks laulsid, nii armas :D ma pidin naerukrambid saama. ja siis nad läksid lõpuks ära :D aga see oli nii äge, et nad nii palju vaeva nägid, et mulle kingitust teha, ja need kossupallid pole odavad ka veel pealekauba. Ja igaljuhul viis see mu tuju nii lakke, et ma arvan, et üleval Lilianil tuli mu tuju põrandast läbi :D aga jah, a day to remember...ma siinkohal lõpetan, hilja on ja peaks magama minema, sõidan homme korraks tagasi tartusse, mis siis et mul eksamid kõik läbi. jään maia lõpetamiseni, sest muidu tal on kurb, et keegi ei saa tulla tema lõpetamisele. :D

bye

niisiis reede

oh, tere jälle! mul on sõber sandra. ta on täiega lahe :D üks päev (see oli vist kolmapäev) tulin koolist koju ja ma olin suht väsind ja muretsesin hullult oma kooliasjade pärast ja tuju oli natuke nõme, ja siis astusin oma tuppa ja mu pilk jäi kohe seina peale pidama, sest midagi oli seal muutunud. mul on seal igast pahna ja seepärast läks natuke aega enne kui aru sain, et sinna oli juurde tekkind üks A4-formaadis paberileht. ja sinna oli peale kirjutatud et "you are the greatest person"! ja seal oli veel igast mõtteid (nt don't eat yellow snow). appi kui mõnus tunne mind valdas siis, mul oli selline tunne, et kui inimesed oleksid võimelised sulama, siis ma oleks tol hetkel täiesti ära suland, sest see oli lihtsalt nii hea tunne, mis mind valdas. jah, ilma sandrata oleks ma kohe kindlasti keegi teine. ja ta teeb tohutult palju nalja, ma olen tavaliselt rohkem väsinud tema naljade üle naermisest kui koolipäevadest või tundidepikkusest korvimängust :) ta on ikka lahe. ja ta tõstab mu tuju tihtipeale :) aa, ja siis üks õhtu (vist kolmapäev oligi) oli meil jälle suht igav ja siis me tegime video. meie korterist ja selle elukatest ehk siis meist. ja ühikast ka natuke. päris naljakas tuli välja. jällegi sandra säras oma uskumatult täpse huumorisoonega. ma poleks osanud küll kohapeal välja mõelda nii tabavaid lauseid ja märkusi mingite asjade kohta, mis meil seal elutsevad korteris XD

ma tulin neljapäeval koju pärnusse mingi poole kuue paiku õhtul. ja siis oli nii, et ema-isa läksid ära tööle ja kriss läks õue ja levi polnud veel pärnus ja mark oli oma toas arvuti taga ja mul hakkas igav. ja mul tuli hiilgav idee kadri juurde minna. jõudsin siis tema juurde mingi poole üheksa paiku. aga kadril on selline värk, et neil on koer. kes mind paremini tunnevad, saavad aru, et mis värk mul koertega on. igaljuhul nad ei meeldi mulle ja ma kardan neid. ja robi on täiesti segane koer. tema jaoks on seal aedik ehitatud, kus ta siis on päeval. ja kui ta näeb kedagi inimest, siis ta läheb täiesti hulluks. ma mõtlesin et ta ronib lihtsalt mööda majaseina sellest aedikust üle, sest ta hüppas täie hooga vastu seina ja püüdis küüntega kinni haarata. ma jooksin kähku sealt üle õue ja tuppa sisse ja uks enda järelt kinni nii kiiresti kui vähegi võimalik. ma ei saa aru, kuidas see koer pole veel ühtegi infarkti või midagi sellist saanud, sest ta läheb ju täiesti pööraseks. lõpuks jõudsin kadri tuppa, ise üleni śokis, aga see ununes kähku, sest ma nägin teate keda?!? õige - oma kallikesi - rotikesi :) ma pole neid nüüd juba mingi poolteist kuud näind ja nad nägin ikka sama nunnud välja...ja haisesid ka samamoodi...ja pissisid käte peale samamoodi, hea et vähemalt midagi siin maailmas ei muutu. natuke rääkisime ja siis mõtlesime, et läheme poodi ja ostame jäätist. kui ma kadri toast välja astusin, pidin peaaegu kreepsu saama. robi oli tuppa toodud ja nii kui ta mu häält kuulis, hakkas ta lihtaslt hüsteeriliselt haukuma. õnneks oli ta alumisel korrusel kinni. aga selleks et majast õue saada, peab trepist alla minema ja all trepi juures, kus keerab sauna poole, on koerale ehitatud lihtsalt selline pooleteise meetri kõrgune piire, kust ta üle ei hüppa. aga ta väga osavalt tuleb sinna kahe käpaga peale ja laksutab oma lõugu seal ja näitab oma üliteravaid kihvu...brrr. ma pidin sealt mööda minema. ma arvan, et kui ma oleks olnud väiksem laps, siis ma oleks püksi teind. mul läks ikka õige mitu minutit, enne kui ma julgesin sealt trepist alla tulla ja uksest välja lipsata (paljajalu, sest see ei tulnud kõne allagi, et ma oleks seal peatunud ja kummardunud ja oma tossud võtnud). kadri hoidis teda kaelarohmast kinni ja karjus ta peale, et ta vait oleks, aga muidugi ta ei teind kadrist väljagi. kui ma sealt koerast mööda vuhisesin, siis ma nägin ainult ilusaid kihvakesi oma näost mingi 40cm kaugusel kinni laksatamas ja nüüd mõtlesin, et ma tegelt ka ei jää ellu seal, aga noh, ikkagi jäin. aga see koer on jube elukas küll. kuigi näeb nunnu välja. käisime siis poes ära ja siis tagasiteel rääkisin talle natuke piiblipäevadest. ta ise alustas seda juttu, ta ütles et mis naljakas lause mul seal facebookis on ("God is good and God is great"), et ma ka ikka täitsa segaseks läind seal tartus üksi olles. talle ikka teevad nalja igast sellised vaimulikud laused ja sõnad ja ütlused. aga muidugi ta naerab ikka heast südamest ja on vägagi mõistev. kuigi evolutsiooni koha pealt on meil päris erinevad aru saamad. suht risti vastupidised. aga noh, see on teema, mille üle pole mõtet vaielda, mitte keegi ei suuda tõestada, et Jumal lõi maailma ja mitte keegi ei suuda tõestada, et oli suur pauk ja evolutsiooni käigus arenesime meie. võimatu. ja mitte keegi ei muuda oma tõekspidamisi. vaidlused võivad ainult lõhesid inimeste vahele tuua. ja siis täna käisin ka temaga linnas. ta otsis oma õe jaoks sünnipäeva kinki. ja muidugimõista olin mina see kes andis talle suurepärase idee. kuigi ma ise ei plaanind seda. ma lihtsalt näitasin talle, et vaata milline kujundus sellel kinkekaardil on. ja siis tal oli siuke nägu, et "julia, sa oled geenius!" see on see ehete pood seal kunglas ja ta tahtis nagu midagi sealt osta, aga ei suutnud otsustada. nüüd siis saab krissu (kadri oma, naljakas, meil on mõlemal õed kristiinad) ise valida, mis ta tahab. ja siis me käisime lihtsalt linnas ringi. ja päike paistis ja mu nägu sai päikest. suht punaseks läks. ja mul oli kuum olla. nii lahe :)

õhtul käisin noortekal. lohud korraldasid seekord. täiega lahe oli. alguses laulsime paar laulu pruunidest laulikutest, siis oli snäkk, siis tegime rühmaarutelu (teemaks oli isa, ema ja lapse roll perekonnas), siis tegime kaarte emadepäevaks (täiega originaalsed ja litsalt tehtavad), ja siis tegime ühe laheda mängu, et seisime ringis ja igaüks pidi rääkime ühe loo oma ema kohta. ja siis oli lõngakera, et niikaua kuni rääkisid, pidid seda nagu lahtikerima, siis kui lõpetasid oma jutu, andsid edasi kera järgmisele jne. ja siis kui kõik olid ära rääkind, siis läks järjekord tagurpidi ja pidi rääkima lühidalt, et mida sinust eelnev inimene rääkis, ja siis selle ajal kerisid lõngakera uuesti kokku. lihtne, aga samas nii efektne :D siis tegime lõpupalve ja saigi läbi. jäime natuke veel sinna rääkima ja varsti tuligi isa meile järgi ja nüüd olengi kodus ja kirjutan seda juttu siia. alguses mõtlesin, et ei tulegi seekord väga pikk see postitus, kuna eelmisest on alles paar päeva möödas, aga näed, ikkagi tuli nii pikk. aga noh, seda on pärast lahe lugeda, kui on pikemalt ikka kirjutatud (vähemalt minul endal), ma juba praegu loen oma esimesi postitusi nii, et mõned asjad on meelest läind ja siis on selline "vau"-hetk, et "vau, nii oligi ju!".

ojaa, mulle meeldib selle aasta norra eurovisiooni lugu (Y)

ciao!

elu on ikka nii hea :)

ma käisin piiblipäevadel. aga enne seda on ka juhtund igast lahedaid asju, mis on mu tuju tõstnud. me käime nüüd sandraga korvi mängimas. meie ühika kõrval on kaks korvi platsi. ja siis üks õhtu oli meil eriliselt igav ja me läksime sinna platsile. seal oli terve hunnik poisse mängimas. me ei julgend kohe nende juurde minna, aga seal oli üks tüüp, kes mängis üksinda, ja siis ma läksin ja küsisin, et kas võib temaga koos mängida, ta lubas. tegelt oleks vast naljakas olnud, kui ta oleks öelnud, et ei tohi, kobige minema, haha :D. no ja siis me mängisime alguses igast igavaid mänge nagu -5 ja 7 ja 14 ja mis numbrid veel. siis hakkas meil külm. sest need suht sellised paigalolemise mängud. no ja siis mõtlesime, et kutsume need teised poisid ka meiega mängima, et siis saab tavalist korvi mängida ja hakkab soe. no ja lõpuks oli meid kolm poissi ja kolm tüdrukut. me mängisime poisid tüdrukute vastu. ja kes võitis? muidugi tüdrukud...said haledalt pähe, haha. nojah, aga nüüd oleme sandraga juba suht profid, juba saame korvi ka sisse vahelduseks, millele järgneb tavaliselt väääga pikk ja veniv "vaaauuuu" poiste suust. aga noh, vähemalt saab nalja...ja sinikaid...ja katkisi tosse :) nüüd oleme juba mitu korda käind seal ja oleme tutvunud päris mitme laheda tüübiga. kaks nendest on meie naabermajas elavat mustlaspoissi. sergei ja armando, nad on täiega lahedad, nagu kaks koopiat mu nooremast vennast. ja siis üks reede me tegime sannuga jäätisekokteili ja siis kutsusime nad ka meie poole ja siis veel ühe tüdruku ja poisi ühikast ja jõime seda, päris hea oli. mängisime nats unot ja slap'i ja siis kui läks natuke jahedamaks õhtul läksime uuesti korvi mängima. mul on nii hea meel, et me saime kontakti nende naabripoistega, võibolla julgeme nad kunagi isegi noortekale kutsuda. õnneks said nad suht kohe teada et me oleme kristlased, kuna reede õhtul kui me ära tulime korviplatsilt, siis ütlesime, et homme peab vara tõusma kuna sõidame viljandisse. ja siis armando küsis et mis me teeme seal, ja siis ytlesime, et piiblipäevad toimuvad seal. ja siis ta küsis et kas te olete kristlased, no ja siis tuligi välja :) no ja nüüd jõudsingi piiblipäevadeni...
ühesõnaga need olid vist minu jaoks parimad piiblipäevad, kus ma olen käinud. mõlemad jutlused puudutasid mind ja rääkisid minu vastu ning ülistus oli nii võimas, see oli hoopis midagi muud kui on olnud eelnevatel pp-del. eelmistel on olnud rohkem sellist muusikat, kus lihtsalt muusika karjub sõnad üle ja neid pole kuuldagi ja midagi ei saa aru, aga see aasta olid nii head laulud, ja kõik eesti keeles, et sai rahulikult neid laulda ja sai täielikult sisust aru. mis veel mulle täiega meeldis oli see, et laupäeva õhtul oli vaba tunnistuste osa, mida nooored ka kasutasid täiega, ja ma arvan et sellised noorte tunnistused võivad nii mõndagi puudutada rohkem, kui üks väga hea jutlus. ja seminarid meeldisid mulle ka väga, eriti evolutsiooni teemaline seminar. minu meelest seletas seminaripidaja täiega hästi ära, miks see evolutsiooniteooria ei ole tõsi ja ei saa olla elu tekke põhjuseks, lükkas ümber nii mitmedki laialtlevinud väärarusaamad evolutsiooni tõendavatest faktidest. ma tahaks väga seda powerpointi esitlust endale saada, vbl isegi saan kuskilt. ja ilm oli ka hea. ainult magama pidin põrandal, sest madratsit ei olnud, ja siis ma ei suutnud kuidagi magama jääda, eriti kuna eelmise päeva korvi mängust olid lihased suht valusad. ma ei kahetse üldse et läksin pp-le, mida ma olen mõnikord pidanud tundma eelnevate aastate pp-de puhul.
täna olen tagasi reaalsuses ehk koolis ja õpingutes. käisin raamatukogus kirjutamas esseed suhtlemispsühholoogia aine jaoks. teemaks oli "ego kaitsemehhanismid". artikkel, mille põhjal kirjutasin, rääkis sellest, kuidas me käitume, kui meie ego satub ärevasse seisundisse ja see tekitab meis stressi ja ebamugavust ning kuidas me siis püüame ennast kaitsta ja saavutada uuesti endine olek. kes hakkab eitama mingit halba uudist, kes hakkab selle üle nalja viskama, kes lükkab probleemi edasi, kes ehitab enda ümber mulli ja hakkab seal elama ning lõpuks ei oska päris maailmas enam hakkama saada. ma tundsin ennast mõnedes puktides ära ja see pani mind mõtlema, kuidas mina käitun. tasub neid teaduslikke artikleid ikka vahetevahel lugeda kui eriti midagi targemat pole teha :)
suvi on veelgi lähemal, nüüd on juba mai kuu :D yay!!! hooray for that!!
aa, ja lootuse festival on ka tulemas, ootan seda nüüd eriliselt ;)
elu on ikka täpselt nii põnev ja lahe ja ilus ja hea kui põnevaks ja lahedaks jne sa selle ise teed!

that's all folks!

sinine taevas ja särav päike

Peaks midagi kirjutama siia. Pole mõnda aega siin käinud. täna võtsin aega ja lugesin kõigi uued postitused läbi. naljakas, et enamus inimeste new post algab sõnadega a la "pole ammu juba siia midagi kirjutanud, nii umbes paar kuud". ma mõtlesin et väldin seda, aga ikkagi pidin kirjutama midagi taolist.
lõpuks on kevad käes. päike paistab ja paaril viimasel päeval on täiega soe olnud, vähemalt tartus. ja kuna õues on nii ilusad ilmad, siis ma ei suuda üldse enam keskenduda õppimisele. ma olen nii lohakaks muutund. viimased asjad, mis koolis on vaja olnud esitada, olen kuidagi enam-vähem ära esitand, mingid punktid kätte saand ja kõik, enam ei huvita üldse, mis edasi saab. mul ei ole üldse enam motivatsiooni õppimiseks. ma kaldun üha enam akadeemilise puhkuse võtmisele. ja üks asi lükkab mind üha selle otsuse vastuvõtmiseks. nimelt tullakse (loodetavasti) meile millalgi järgmine või ülejärgmine nädal teaduskonda rääkima praktikast. ja see praktika oleks firmas Loreal, kuus kuud ja teate kus? Californias. ma ei suuda oma mõtteid sellelt teemalt üldse mujale viia. ma tean et kunagi ma tegin endale lubaduse, et ma mitte mingil juhul ei võta akadeemilist, kuna pärast oleks liiga raske uuesti kooli minna, aga ma mõtlen praegu, et mul on ka ilma akadeemilist nii raske ennast sinna kooli vedada, et sure või maha. ja pealegi ma saaks minna koos kursaõega ja kuna ma tean, et tal on praegu elus väga raske ja ta ka tahab hullult eestist ära saada, siis ehk meil kahekesi õnnestubki midagi. ma pean lihtsalt väga palju palvetama selle eest ja saama vastuse Jumala käest, kas see on õige või mitte. sest ma ei tea tegelt mida ma tahan.

varsti tuleb suvi. suveks on palju plaane. liiga palju peaks mainima. mis on muidugi ka lahe. aga samas ma tahan ka tööle minna (ja ma lähengi, eile sain teada et ikka saan samale kohale kus eelminegi aasta). ja raudselt on nii, et kõik lahedad asjad toimuvad siis kui ma pean tööl olema. ja see ajab mind nii närvi raudselt. ma tahaks täiega puhata ja nautida suve, igast lahedaid asju teha, ja ka tööl käia, sest see töö mulle sajaga meeldib ja ma töötaks vist ka muul ajal seal, mitte ainult suvel. kuigi palk on väike, see on ainuke miinus, ja tööpäevad on 11h pikad, see on teine miinus.

ma tahan minna randa ja vedeleda seal. ma tahan mängida võrku. ma tahan mängida frisbit. ma tahan, et ma saaks kõik oma ained tehtud ja arvestatud, ükstaspuha mis hindele (see tundub hetkel vägagi võimatu). ma tahaks olla parem sõber, et ma leiaks aega nende jaoks. see ka ei tule viimasel ajal hästi välja. ja teate mis on kõige selle takistuseks? kool. jah kool on takistuseks ka koolile. üks aine segab teist, ja kolmas segab esimest, ja siis kõik asjad kuhjuvad, ja siis ongi lõpp.

aga mul on hea meel, et aprill on peaaegu läbi ja varsti on suvi. ehk rahunen maha.
see tuli küll suht pessimistlik postitus, aga tegelt ma usun et kõik ei ole nii hull, lihtsalt tundub nii (mulle eelkõige)

THE ONE - sissejuhatus ja muu särk-värk

Tere. Ma ei tea, kas ma oleks kunagi blogi ise hakanud kirjutama, aga teatud välismõjude sunnil mõtlesin, et oleks väga lahe kirjutada ja otsustasin selle kasuks. Esiteks juhtub mu elus päris palju selliseid asju, mida ma tahaks jagada oma sõpradega, aga tihti on nii, et lihtsalt pole aega kokku saada ja pikemalt rääkida. Teiseks olen kunagi ammu pidanud päevikut ja tean, kui hea ja mõnus on kirja panna oma mõtteid, see nagu paneks asjad ilusti järjekorda ja kõik tundub siis palju selgem. Ja kolmandaks ei jätaks ju Tiina mind muidu elu sees rahule ennem, kui ma ikkagi alustan kirjutamist. Nii et parem varem kui hiljem (antud olukorras oleks see vanasõna minu jaoks selline, haha). Blogi pealkiri - kas kirjutada või mitte - tuleneb sellest, et see värk on siin siiski suht avalik ja tahaks säilitada kasvõi midagi ainult enda teada, siis on mu peas koguaeg vaikimisi peal selline speller, mis küsib iga uue mõtte kohta, kas ikka kirjutada see asi siia või mitte. Kindel on ka see, et ma ei hakka siia iga päev kirjutama, esiteks pole nii palju aega ja teiseks ma ei taha siia blogisse kirjutada selliseid mõtetuid päevakirjeldusi, mida on suht igav lugeda. Et siis kirjutan, kui midagi lahedat või erilist (minu jaoks, vbl teiste jaoks on see ikkagi igav lugeda ;) on juhtunud.

Kirjutamist alustan ma pühapäevast 15.02.09, sest see päev lihtsalt oli selline, mille kohta tahaks kirjutada ja mingis mõttes ka säilitada need mälestused. Pühapäevad on minu jaoks alati erilised, sest see päev kuulub täielikult mul perega suhtlemisele. Ja kui keegi kutsub mind pühapäeval kuskile välja ja kui ma vastan eitavalt, siis palun suhtuda mõistvalt. Mul on prioriteedid ikkagi paigas, ja teised mind selles suhtes ei kõiguta. Hommikul käisin muidugi kirikus. See on suht tavaline (kuigi ühegi kristlase jaoks ei tohiks kirikus käimine olla lihtsalt üks rutiinne tegevus). Peale seda läksin kohe koju. Nii kaua, kuni emps tegi lõunat, vaatasin Krissu ja Margiga filmi "Bedtime stories". See on see Adam Sandreliga film. (Mulle meeldib Adam, kuigi ma tean, et väga paljudele ta ei meeldi, vbl tõesti mõnedes filmides on ta suht nõme, nagu näiteks "Don't mess with Zohan"-is, aga üldiselt on tal suht head filmid, soovitan vaadata filmi "Mr. Deeds") Maris kutsus mind ükskord seda kinno vaatama, aga siis ma jäin haigeks ja ei saand minna. Ma tundisn ennast halvasti, mul oli tunne, et vedasin teda alt, kuigi haigus oli suht tõsine. Ma ei tea, miks nii tundsin. Täiega lahe film on muideks. Lõpp läheb muidugi suht ameerikalikult, aga üldiselt kuni lõpuni oli film täiega hea. Naljakas. Me saime päris palju naerda kolmekesi. Ma pole juba ammu vaatand nendega koos filme, tundsin sellest puudust, sest meil on kõigil suht sarnane filmimaitse, ja nii mõnus on nendega koos vaadata. Siis sai lõuna valmis, läksin sööma, pugisin ennast jälle nii täis, et pärast oli vastik olla. Samas lohutasin ennast sellega, et terve pikk nädal Tartu elu on ees, ja teadagi milline see tudengi toitumine välja näeb. Laua ääres toimusid muidugi mõista hullud conversationid, eesotsas ema ja vanaemaga. Ise muidugi eriti kaasa rääkida ei saa, aga isegi lihtsalt pealt kuulata on lahe. Kõik maailma asjad ja probleemid pannakse siis paika. Haha. Teooriad kuulatud, läksin oma tuppa ja nägin, et Hannela oli hakanud minuga msnis rääkima. Ta on nii lahe tüdruk, ma ei suuda ise ka uskuda, kuidas saab ainult paari päevaga ühte inimesse niimoodi kiinduda ja heaks sõbraks hakata. See on lahe. Veel üks sõber juures, kes nõuab attentioni. Aga lahe ikkagi. Siis läksin lauluproovi. See lauluproov oli uskumatult mõnus :) Võtsime uusi laule, tegelt aint kaks. "Hallelujah, Worthy Is The Lamb", see on nagu meeletult ilus laul (youtube's - http://www.youtube.com/watch?v=1DnAtQgpXT4&feature=related). Ja meid oli täpselt pooleks, poisse ja tüdrukuid proovis, ja see kõlas nii ilusti, ja poisid laulsid seekord eriti kõvasti, uuhh! ja teine laul oli ka ilus, aga ma praegu ei mäleta mis laul see oli. Siis hakkasime Maia, Sandra ja Viktoriga sõitma Tartusse. Aga enne seda juhtus veel üks asi. Läksime siis Viktori auto juurde suht kõik, kes me seal proovis olime, ja jätsime juba hüvasti ja siis äkki Viktor ütleb, et autouks ei lähe kinni. Asi oli selles, et ta käis päeval autopesus ja siis see vesi oli seal kinni külmund ja mingi lukukeel vist üldse ei liikund. Ja siis ta mingi 15 minutit jamas sellega, püüdis kruvikeerajaga seda seal liigutada. Ja meie kõik (Sandra, Maia, Karevi, Krissu, Mark, Lennart, mina, Kirilin) seisime seal. -10C. Külm hakkas juba vaikselt. Ja siis Sandra ütles, et palvetame, sest tõsiselt see uks ei tahtnud kuidagi alla anda. Ja siis me seisime kõik auto ümber ja panime käed auto peale ja palvetasime. See oli nii lahe kogemus. Mitmed palvetasid meist. Ja siis kui me lõpetasime, siis järsku Viktor ütles, et ta vist peab korraks keskluku peale panema ja siis jälle maha võtma, et äkki aitab. Ja see aitaski. Pärast ta autos ütles, et ta juba algusest tundis, et tal midagi südames ütleb, et seda proovida, aga ta mõtles, et see ei saa ju ometi aidata, lukk on ju kinnikülmund. Nii ongi tihti, et me ei kuula, mida Jumal meile ütleb, vaid püüame ise oma mõistusega hakkama saada, aga see ei aita. Ja siis ma mõtlesin, et seal on ju elumajad kõik ümber, kindlasti keegi vaatas korraks aknast välja. Ja siis me seisame seal auto ümber, käed autol ja silmad kinni ja kõik räägivad midagi. Päris naljakas võis välja näha, kui ei tea, mis tegelt toimub :) Mingid tüübid kummardavad autot...haha. Ma olin selleks ajaks juba suht jäätükk, eriti jalad. Aga õnneks pani Viktor vist mingi super-ahju tööle, ja mul hakkas vahepeal isegi täiega palav. Autos sai suht palju nalja, ma pole varem enne eriti Maia ja Viktoriga suhelnud, aga nüüd kui peab kolm tundi koos ühe autoga sõitma, siis on täiega lahe neid tundma õppida. Tegelt Maiaga sain ma vaheajal palju lähedasemaks, käisime koos ujumas ja jõusaalis ja Steffanis ja kaltsukas ka, hehe. Maia on lahe. Viktor sai mingi aeg Chrisiga kokku ja nüüd tuleb meil varsti EC grupijuhtide ja juhtivnoortega kokkusaamine, kus siis Chris meiega räägib. Viktor rääkis natuke, et mida seal küsitaks ja toimuma hakkab, päris karm. Aga kuna see on suht suletud info, siis sellest ma pikemalt siin ei peatu. Ainult nii palju mainin, et ma kardan seda kokkusaamist. Siis vahepeal mingi enne Kilingi-Nõmmet Viktor pidurdas väga järsku-kolm kitse olid tee peal ja nad mitte ei jooksnud üle tee, vaid kõndisid rahulikult, kuigi nad ju nägid meie autot. Ja siis me jäime täitsa seisma nii, et kui Maia oma akna lahti tegi, siis üks kits vahtis pikalt autosse sisse, ta oli mingi 2 meetrit autost eemal vist. Nii lahe oli, Sandra ainult kurvastas, et tal polnud fotokat kaasas. Siis sõitsime edasi ja enam midagi erilist tol õhtul ei juhtund.

Ülejäänud nädalal toimus ka igast asju. Aga ma vist ei kirjuta siia enam kõike, ainult mõningaid asju. Esmaspäeval jõudsin koju umbes viie paiku. Juba trepi peal kohtasin Sannut ja Levi. Tuli välja, et nad tegid hullult suurpuhastust meil köögis ja koridoris, vahetasid mööbli köögis välja. Meil seal ühika peal seisab igas nurgas igast mööblit ja siis seda võib võtta vabalt. Me vahetasime köögis laua ja diivani välja, nüüd on ilusam. Rõvedalt palju ämblikke oli seal, ja ämblikuvõrku. Siis teisipäeval jõudsin ka ma-ei-tea-kui-hilja koju, sõin natuke ja siis mängisime terve õhtu Sandra, Kadri ja Leviga Unot ja Slap Unot. Appi, slap uno on ikka nii naljakas mäng, Kadri kaotas kõik mängud :) Nii huvitav oli, meid oli neli eks. Mina ja Sandra istusime vastamisi ning Lev ja Kadri istusid vastamisi. Me Sandraga mingi hullult naersime ja reageerisime igast asjade peale suht häälekalt. Samas Lev ja Kadri istusid täiesti nagu kujud, ainult kojasid oma kaarte üles, sest me panime (loe: viskasime hullult kiiresti) oma käed alati esimestena kaaartidele peale, siis Lev kuidagi vaikselt pani ka peale, ja kadri ainult naeratas ja korjas kaarte üles. Siis läksin magama. Muid asju ma ei jõua siin enam kirjeldada, sest isa tuli koju Leviga ja see tähendab, et nüüd peab lõpetama, kuna läheme sünnipäevale. Ja kuna tavaliselt suht 99% kordadest, kui me kuhugi läheme, olen mina viimane, kes endaga valmis saab, siis ma parem lõpetan kohe ja püüan täna eelviimasena lõpetada. Kellest ma ette jõuan, seda ma ei tea :D

PS! See oli mu esimene postitus ja ma püüdsin kirjutada enam-vähem grammatiliselt õigesti ja kõik suured tähed ka olemas nimedel ja kirjavahemärgid ka paigas. Ma arvan, et edasipidi jääb see ära. Liiga tüütu on igakord seda shift'i vajutada.

Tsau!