Life itself

Ma töötan haiglas. Viiendal korrusel. Seal on kaks osakonda: ühel pool traumatoloogia ja ortopeedia, teisel pool taastus- ja järelravi. Traumas on tavaliselt üldiselt terved inimesed, lihtsalt mingi avariisse sattund või käe murdnud vmt. Seal ei ole midagi erilist. Aga taastuses on igast inimesi. Ja enamuses on sellised vanemad inimesed, kellel on olnud mingi infarkt või halvatus või insult või ma ei tea mis veel. Ja siis nad on kõik karkude ja ratastoolide ja toetuskärudega. Ja neid on kurb vaadata. Üks päev ma nägin, kuidas üks mees viidi ratastooliga arvatavasti kuskile uuringutele. Ja siis tal oli särk eest lahti. Ja see oli jube vaatepilt, ta oli nii kõhna, et tal olid kõik ribid näha, ta oligi põhimõtteliselt lihtsalt luukere, kellel oli natuke nahka ka peal. Ja ma ei ole kindel, et ta üldse arugi sai, mis temaga juhtub. Sest ta pilk oli lihtsalt klaasistunud ja suu oli lahti vajunud ja mingit ilmet polnud ollagi. Kurb. Ja siis üks päev ma just jagasin seal toitu taldrikutesse ja nägin kahte meest sellise metallist voodiga mööda minemas. Seal ei olnud peal madratsit ega midagi. Nad läksid sinna taastuse poolele. Ja see ei tähendanud midagi muud kui vaid seda, et keegi oli ära surnud ja nad läksid laibale järgi. Laibameesteks kutsutakse neid ja nad kasutavad laibalifti. Siis läks paar minti mööda ja nad tulid tagasi. Ja selle voodi peal oli valgetesse linadesse mässitud laip. Ta lamas seal nagu muumia, käed ilusti rinnale pandud ja kinni seotud. Ja ta oli nii kõhna. Ma ei tea kuidas teistel on, aga ma ei ole harjunud laipu nägema, seega viis see mind suht rivist välja. Ja terve päeva mõtlesin igast mõtteid. Kui ma pärast töölt bussiga koju sõitsin, olid bussis enamus vanad inimesed. Ja siis ma mõtlesin, et huvitav, kuidas nad mõtlevad ja elu näevad ja milliste mõtetega nad elavad. No sellised kes on juba pensionil. Et kas nad elavad oma mälestustes, millised nad olid noortena ja mida nad tegid, sest tänapäeva maalim on nii erinev nende omast, kus nad kasvasid, ja siis on neil raske reaalsuses hakkama saada, kuna sukelduvad oma mälestustesse ja elavad neid ikka ja jälle läbi. Või nad mõtlevad tihti selle peale, et huvitav kas ma järgmise aasta või suveni või kuuni elan...kuhu mind tuleks matta, mida veel teha või hoopiski pole mõtet midagi plaanida, niikuinii suren varsti ära. Või elavad nad ikka nagu iga tavaline inimenegi, mõtlevad oma tavaliste asjade peale, kuidas bussist mitte maha jääda ja ikka esimesena turult need värsked kapsapead endale saada, mida lapselapsele sünnipäevaks kinkida, "küll see naabrinaine on ikka imelik, vaata kuidas ta riides käib ja mis soeng tal on", oh neid noori küll, kui mina veel noor olin...jne. Huvitav, mis tunne on olla vana.

A mulle meeldib mu töö. See on ühelt poolt rahulik ja selline, et ma saan omaette olla, aga samas ka päris palju suhelda. Haiged käivad minu juures rääkimas oma elust ja siis hooldajad ja siis koristaja ja siis õed. Ja kõik on nii erinevad. Koristaja on kõige alandlikum. Ta tulevab hommikuti mu käest kohvi küsima. Ja siis ta piilub köögiuksest sisse ja alandlike silmadega küsib, kas sul jäi natuke kohvi üle? Ta teab, et peale toidujagaja ei tohi tegelt keegi kööki siseneda. Ja ta on nii armas, kui ma talle saia ka annan, siis ta alati hullult seletab, et ta just pesi käsi ja lasi desinfektandiga ka üle, et tal on käed ikka puhtad. Selline väike vana memmeke :D Ja siis on hooldajad. See on täiesti omaette liik inimesi. Mulle meeldivad rohkem trauma hooldajad, nad on nii naljakad. Mul on kolm lemmikut seal. Ja nad räägivad nii naljakalt ja teevad teineteise üle nalja ja narrivad teineteist, aga see juhtub ainult siis, kui nad minu juures köögis on, sest see tähendab, et neil on paus ja nad tulevad sööma minu juurde, jällegi kui mul midagi üle jääb, siis nad ikka paluvad, et ma neile annaks, ise nad ei tohi midagi puutuda. Ja siis nad räägivad mulle igast jutte ja lugusid haigete kohta, "küll see sööb aeglaselt","see oksendab kõik kohe välja","see tegi jälle voodisse, alles vahetasin linad ära","see ainult häirenuppu vajutabki, närvidele käib juba","jälle see paadikas kukkus ja toodi siia, ta haiseb nii hullusti" jne. Õed tulevad harva minu juurde, nad peavad ennast ikkagi nii palju tähtsamaks, et mingi toidujagaja juures nad ei käi, sest seal käivad ju koristajad ja hooldajad. Haiglas on väga selgelt hierarhia välja kujunenud. Ja siis kõik räägivad kõiki taga. Jällegi kurb. Aga toidujagaja on ikkagi parim amet haiglas, sellest arvamusest ei tagane ma iialgi.

Aga muidu on kõik norm. Või noh pealtnäha on kindlasti kõik ok. Aga tegelt on väga väga palju asju, mille üle mõelda. Ja kui ma mõtlen, siis eriti kuskile ei jõua. Ikka kuskile tupikusse mõtlen ennast kinni. Need on vist sellised asjad, mis lahenevad ise mingi aja möödudes, seal ei saagi eriti midagi kaasa aidata. Aga eks näis. Aga ega need ei ole mure mõtted, tavalised asjad, lihtsalt vajavad natuke seedimist. Seega on ikkagi kõik hästi. Suvi on ja rand ja võrkpall ja korvpall ja laagrid ja sõbrad ja vihm ja kass. Ja kui kõik hästi läheb, siis läheme varsti paariks päevaks Saaremaale, ootan seda reisi väga :)

Eks ma kunagi jälle kirjutan siia midagi.